Argentina on Brokiku esimene turg väljaspool Euroopat ning selle üürimisõigus on teiste riikidega võrreldes erakordselt dereguleeritud. Decreto de Necesidad y Urgencia (DNU) 70/2023 tunnistas otsesõnu kehtetuks üürnikku kaitsva Ley de Alquileres 27.551 (DNU art. 249) ning 2024. aasta juulis kinnistas Ley Bases (ley 27.742) selle deregulatsiooni tavalise seaduse tasandil — see ei ole enam pelgalt erakorraline dekreet, mille kohus võiks kergesti tühistada. Eluruumi üürilepinguid, mis on sõlmitud alates 29. detsembrist 2023, reguleerib Código Civil y Comercial (CCyC), art. 1187–1226, DNU-st tulenevas redaktsioonis; varem sõlmitud lepingud kehtivad edasi nende sõlmimise ajal kehtinud reeglite alusel.
Kirjalik vorm on kohustuslik iga kinnisvara üürilepingu puhul (CCyC art. 1188), kuid peaaegu kõik muu on jäetud poolte otsustada: lepingu tähtaeg lepitakse vabalt kokku ning kui pooled seda ei määra, eeldatakse eluruumi üürilepingu kestuseks kaks aastat (art. 1198) — selge murdumine varasema kohustusliku kolmeaastase miinimumiga, mille DNU täielikult kaotas. Brokiku Argentina lepinguvorm on üles ehitatud just sellele vabadusele: see võimaldab üürileandjal ja üürnikul ise kokku leppida tähtaja, valuuta ja indekseerimise aluse, selle asemel et suruda peale ühte klauslit, mida Argentina õigus enam ei nõua.
Tagatisrahal (depósito en garantía) ei ole alates DNU reformist seadusjärgset ülempiiri — see on reaalne muutus võrreldes kehtetuks tunnistatud Ley 27.551-ga, mis piiras seda ühe kuu üürini. Praktikas küsivad üürileandjad tavaliselt ühe kuni kahe kuu üüri ning summa ja valuuta lepitakse poolte vahel vabalt kokku; tagatisraha võib sama hõlpsalt olla nomineeritud peesodes kui USA dollarites.
Kuna DNU kaotas ka vana, jäiga tagastamismehhanismi, peab leping ise täpsustama, kuidas ja millal tagatisraha tagastatakse, sealhulgas kas selle väärtust kohandatakse vastavalt lõplikule üürile. Brokiku lepinguvorm käsitleb seda kui klauslit, mis tuleb seadistada, mitte kui midagi, mida saab eeldada, ning seob selle üleandmisprotokolliga (acta de entrega), nii et igal tagatisrahast mahaarvamisel on dokumenteeritud, kuupäevastatud lähtepunkt.
CCyC art. 1221 alusel, DNU-ga muudetud redaktsioonis, võib üürnik Argentina üürilepingust igal ajal ja mistahes põhjusel loobuda, esitades lihtsalt kirjaliku teate ja makstes ühe kindlaksmääratud hüvitise: 10% üürimaksetest, mis on teate esitamise ja lepingu kokkulepitud lõppkuupäeva vahel veel tasumata. Puudub minimaalne periood, mida üürnik peaks esmalt ootama — vana kuuekuuline lävend, millest see õigus varem sõltus, on kadunud. Kuna see hüvitis on kehtestatud üürniku kasuks, võivad pooled lepingus kokku leppida selle edasises vähendamises üürniku kasuks, kuid mitte kunagi selle suurendamises.
Üürileandja positsioon on peegelpilt: üürileandjal ei ole üldse põhjuseta ülesütlemise õigust. Üürileandja saab lepingu enneaegselt lõpetada ainult üürniku enda süü tõttu — üüri tasumata jätmine, vara vale kasutamine või mõne muu lepingulise kohustuse rikkumine (CCyC art. 1219). Kui kokkulepitud tähtaeg lihtsalt lõpeb, lõpeb leping iseenesest; kõik muu nõuab üürniku süü tõendamist.
Argentina õigus ei tee kirjalikust üleandmisprotokollist (acta de entrega, mõnikord nimetatud ka inventario) üürilepingu kehtivuse formaalset tingimust, kuid Código Civil y Comercial toetub sellele kaudselt: üürnik peab hoidma vara vastuvõetud seisukorras (art. 1206) ja tagastama selle samas seisukorras, arvestamata tavapärast kulumist (art. 1207 ja 1210). Ilma kinnitatud kirjaliku märkuseta vara seisukorra kohta sissekolimisel puudub usaldusväärne lähtepunkt, millega väljakolimisel võrrelda — ja just sellel põhineb enamik Argentina tagatisraha vaidlusi.
Brokik käsitleb acta de entrega't standardpraktikana igas Argentina üürisuhtes, kuigi see ei ole seadusjärgne eeltingimus: seisukord, sisustus ja mõõdikute näidud registreeritakse üks kord üürniku sissekolimisel ja uuesti väljakolimisel. See on üürileandja jaoks lihtsaim viis tagatisrahast mahaarvamise kehtivaks muutmiseks — ja sama sageli lihtsaim viis, kuidas üürnik saab tagatisraha täies mahus tagasi.
Peale tagatisraha ja ülesütlemise reeglite jääb Argentina regiim Euroopa standarditega võrreldes regulatiivselt kergeks. Puudub kohustus registreerida leping AFIP-is endise RELI registreerimisskeemi alusel — see kohustus kaotati lepingutele, mis on sõlmitud alates 29. detsembrist 2023 (RG AFIP 5545/2024); registreerimine jääb kättesaadavaks ainult vabatahtliku sammuna, mis on seotud teatud maksusoodustustega. Samuti puudub föderaalne nõue energiatõhususe sertifikaadi kohta eluruumi üürimisel: Argentinas kehtib vabatahtlik riiklik märgistusskeem ning need vähesed provintsid, kus energiamärgis on kohustuslik (näiteks Santa Fe), kohaldavad seda nõuet ainult kinnisvara müügile ja notariaalsele omandiõiguse üleandmisele, mitte kunagi üürimisele.
Poolte tuvastamine järgib kohalikku standardit, mitte Euroopa oma: füüsilisi isikuid tuvastatakse DNI kaudu ja ettevõtteid CUIT kaudu. Brokiku Argentina lepinguvorm peegeldab mõlemat tegelikkust — lepingusse ei suruta energiasertifikaadi välja ning identiteediväljad vastavad sellele, mida Argentina üürileandjal või üürnikul tegelikult olemas on.
Ei. Decreto de Necesidad y Urgencia (DNU) 70/2023 tunnistas selle otsesõnu kehtetuks (art. 249) ning 2024. aasta Ley Bases (ley 27.742) kinnistas selle kehtetuks tunnistamise tavalise seaduse tasandil. Iga eluruumi üürileping, mis on sõlmitud alates 29. detsembrist 2023, on reguleeritud Código Civil y Comerciali muudetud redaktsiooniga DNU-st tuleneva redaktsiooni alusel, mitte enam vana seadusega.
Ei. Alates DNU reformist ei ole tagatisrahale seadusjärgset ülempiiri — vana ühe kuu üüri piirmäär enam ei kehti. Turupraktikas on see üks kuni kaks kuu üüri ning summa ja valuuta lepitakse üürileandja ja üürniku vahel vabalt kokku.
Ei. Üürileandja saab lepingu enneaegselt lõpetada ainult üürniku süü tõttu — tasumata jätmine, vara vale kasutamine või mõne muu kohustuse rikkumine (CCyC art. 1219). Üürileandjal ei ole põhjuseta ülesütlemise õigust; lepingu lõpetamine ilma üürniku süüta eeldab kokkulepitud tähtaja lõppemise ärakootamist.
Ei, vähemalt mitte föderaalsel tasandil. Argentinas kehtib vabatahtlik riiklik energiamärgistuse skeem ning need vähesed provintsid, kus märgis on kohustuslik (näiteks Santa Fe), kohaldavad seda ainult kinnisvara müügile ja notariaalsele omandiõiguse üleandmisele — mitte kunagi eluruumi üürimisele.
Mistahes, mille pooled kokku lepivad — Argentina õigus ei kehtesta lepingu valuutale mingeid piiranguid. Levinud valikud on peesod (ARS), USA dollarid või UVA (inflatsiooniga indekseeritud ühik) ning lepingus tuleks valitud valuuta selgesõnaliselt märkida.
Two years, by default (art. 1198 CCyC) — the DNU removed the old law's mandatory three-year minimum entirely, so the parties are free to agree any term they want; two years only applies as a fallback when the contract is silent.
Individuals are identified by their DNI, and businesses by their CUIT — Argentina's local tax and identity system, not the Spanish NIF or any European equivalent. Brokik's Argentine template collects the identifier that actually matches the type of party signing.